Voolikuklambrid on tavaliselt ümmargused või elliptilised rõngakujulised{0}}konstruktsioonid, mis koosnevad metallist (või plastikust) ribast ja kinnitusseadmest (nt tiguülekande kruvi, vedru jne).
Tihedust saab reguleerida vastavalt toru läbimõõdule.
Voolikuklambri põhiosa on painduv materjaliriba, mis keerdub ümber toru, moodustades osaliselt suletud rõnga. Mõlemal otsal on ühendus- ja kinnitusmehhanismid. Kinnitusseadet pingutades või lõdvestades saab reguleerida rõnga läbimõõtu, saavutades nii erineva läbimõõduga torude kindla kinnituse.
Sõltuvalt tüübist on konkreetne kuju ja struktuur veidi erinev:
Ameerika-stiilis voolikuklambrid: kasutage perforeeritud terasriba koos tiguülekande kruviga. Terasribal on korrapäraselt asetsevad ristküliku- või lehekujulised augud, mis pingutatakse kruviga. Üldine kuju on reguleeritav avatud rõngas.
Saksa-stiilis voolikuklambrid: terasriba serval on pidevalt stantsitud hammastega struktuur. Poltidega kasutamisel on see lukustatuna tugevam haardumine ja tugev tõmbetugevus.
Topelt-traadiga voolikuklambrid: valmistatud kahest põimitud terastraadist, moodustades paindlikuma rõngasstruktuuri, mis sobib paksude-seinaga voolikute jaoks
.
Elastsed voolikuklambrid: need mangaanterasest või roostevabast terasest valmistatud elastsed rõngad sõltuvad materjali enda elastsusest ja pinge reguleerimiseks keevispunktidest, mille kuju on suletud ringile lähemal.
Väikesed voolikuklambrid: sarnased ülesehituselt Ameerika{0}}stiilis klambritega, kuid väiksemad, sobivad väikeste torude jaoks, mille välisläbimõõt ei ületa 34 mm.
Plastist voolikuklambrid: enamasti ühekordselt kasutatavad, kerged, konstruktsioonide külge kinnitatavad{0}}, kuju poolest sarnanevad metallvoolikuklambritega, kuid on valmistatud tehnilistest plastidest, mida kasutatakse tavaliselt madala rõhuga keskkondades.
